Tööturg, professionaalsus ja autoriteet

Siin peatükis keskendume tööturu ja professionaalsusega seotud ebavõrdsustele. Töö on pärast hariduse omandamist üks peamisi iseseisvuse, majandusliku kindluse ja heaolu, erialaste saavutuste ja enesearengu vahendeid. Seega, kui inimeste võimalused tööturul on nendest sõltumatutel põhjustel piiratud, siis saavad kõik need teemad negatiivselt mõjutatud. Kui soolisest perspektiivist vaadata, siis Eestis on meeste ja naiste tööga hõivatus laias laastus võrdne, kuid suured erinevused ilmnevad, kui uurida lähemalt, kus nad töötavad: millistes sektorites, millistel töökohtadel ja millise palgaga. Inimese võimalused tööturul vähenevad veel, kui ta kuulub mõnda teise marginaliseeritud gruppi. Näiteks võib olla töö leidmine ja eneseteostus olla takistatud pensionieale lähenevatel inimestel, eesti keelest erineva emakeelega inimestel, puudega inimestel jne.

Erineva tausta ja identiteediga inimeste kaasamine töökeskkonda pole mitte ainult sotsiaalselt vastutustundlik, vaid ka majanduslikult mõistlik. Mitmekesisus nimelt loob innovatiivsema ja sõbralikuma töökeskkonna, mis on hea (vaimsele) tervisele ja muuhulgas tõstab ka ettevõtte kasumlikkust. Kui rääkida inimkoosluste (näiteks kollektiivide) koosseisust, siis mitmekesisust saab vaadata paljudest aspektidest. Näiteks võib rääkida soolisest, rahvuslikust, vanuselisest, kultuurilisest, keelelisest, seksuaalsest, religioossest, puutestaatuslikust, aatelisest mitmekesisusest.

Lühidalt öeldes tähendab mitmekesisus seda, et otsuste tegemisel on esindatud erinevate elukogemustega inimeste seisukohad ja vaated. Mitmekesisus ei ole alati mugav – palju lihtsam on asju otsustada inimestega, kes sinuga sarnaselt mõtlevad ja elavad. Küll aga on mitmekesisus vajalik, sest nii saavad arvestatud võimalikult erineva taustaga inimeste huvid.

Mitmekesisus on sotsiaalses kontekstis tähendab, et mingis grupis on esindatud erinevate ideede, elukogemuste ja soovidega inimesed.

Mitmekesisus on oluline igal pool, kus võetakse vastu otsuseid mingite inimgruppide kohta. Olgu see siis poliitika, ettevõtlus, linnaplaneerimine, haridus, meditsiin, meelelahutus. Kuna inimkogemus on väga eripalgeline, siis on oluline, et erinevad kogemused saaks kaasa rääkida otsustes, mis neid ennast mõjutavad. Mitmekesisuse vajadus ei tähenda, et kui otsuseid teeksid väga ühesuguse elukogemusega inimesed, siis nemad teeksid kuidagi meelega teisi mitte arvestavaid otsuseid, küll aga ei pruugi nad osata aru saada, mis teistsuguse elukogemusega inimestele oluline võib olla.

Autoriteetsus

Autoriteetsus on teema, mis mängib nii professionaalses tööelus kui koduste tööde tegemisel suurt rolli. Autoriteetsust on üsna ebamäärane mõiste, mis määrab, kui palju on kellelgi sõnaõigust ning kui kaalukas on tema arvamus. Mille järgi me otsustame, kas keegi on autoriteetne? Uuringud näitavad, et inimese autoriteetsust ja tõsiseltvõetavust mõjutavad paljud asjad, mis pole inimese võimete ja oskustega absoluutselt seotud. Näiteks inimese hääletoon – mida madalam on hääletoon, seda tõsiseltvõetavam tundub inimene.

Autoriteetsus määrab ära selle, kui palju kellegi tegudel ja sõnadel kaalu on.

Soorollid ja -stereotüübid

See, kuidas naiste ja meeste rollidesse ühiskonnas suhtutakse, sõltub suuresti konkreetsest ühiskonnast. Kes teeb karjääri ja kes jääb lapsega koju? Kindlapiirilistest soorollidest – millises rollis naisi või mehi ühiskonnas nähakse – tekivad soostereotüübid ehk lihtsustatud eelarvamuslikud ettekujutused. Kui roll muutub sooliseks, julgustab see inimesi järgmina kindlaid käitumismalle ning loobuma tema soole “ebasobivatest” tegevustest või otsustest. Soorollide kohta võidakse väita, et need on vabalt valitud ja et kui mõni inimene ei soovi rollikohaselt käituda, saab ta valida teistsuguse käitumisviisi. Kuid valik on keerulisem asi, kui see esmapilgul paistab ning võib kaasa tuua sotsiaalse hukkamõistu.

Valikuid langetatakse olemasolevas ühiskonnas ja oludes, sealhulgas normide ja ootuste kontekstis. Nii ei pruugi iga naine alati saada “valida” tööd, kus peab osalema õhtustel koosolekutel, sest tal on lapsed ja lapsehoid võib olla kallis. Lisaks võib valitseda eeldus ka perekonna sees, et laste hoidmine on nn naiste töö. Sarnase barjääri ees võivad seista ka naised, kellel pole lapsi, kuid kelle puhul tööandja eeldab, et need kindlasti tulevad. Või mehed, kes tahaksid lasteaias töötada, kuid arvatakse, et selline töö ei sobi neile.

Mehi nähakse enamasti:

• rollides, kus on vaja füüsilist tööd teha, näiteks ehitaja
• suurema palga saajana kui naine
• rollides, mis nõuavad otsusekindlust ja enesekindlust
• panustamas töösse rohkem kui naised

Naisi nähakse enamasti:

• rollides, kus on vaja kellegi eest hoolitseda, näiteks haiglaõde või lasteaiaõpetaja
• hoolitsejana koduste ja kodu eest
• rollides, kus on tarvis olla hea alluv ja paindliku suhtumisega
• panustamas töösse vähem kui mehed

Eespool kirjeldatud rollid näitavad seda, kuidas naisi ja mehi gruppidena tajutakse. Selliselt jaotunud rollid panustavad ebavõrdsusesse mitmel moel:

• Need suunavad naisi ja mehi jagunema erinevatele erialadele, näiteks mehed autoremonditöökodadesse ja naised hooldekodudesse või naised õpetajateks ja mehed insenerideks.
• Need hoiavad alal arusaama, et mehed sobivadki paremini juhiks ja naised alluvaks.

Stereotüübid ei loo mitte ainult väliseid tõkkeid, vaid ka sisemisi ehk seda, milliseid töid inimesed ise ennast tegemas näevad või kui palju on neil enesekindlust palka juurde küsida või ametikõrgenduse poole pürgida.

Soopõhiselt jaotunud töökohad ja positsioonid mõjutavad ka seda, kuidas eri töid ja valdkondi ühiskonnas hinnatakse. Näiteks autoremondilukksepa palk on võrreldes hooldaja või iluteenindaja palgaga oluliselt suurem. Nn meeste töid on üldiselt ühiskonnas väärilisemaks hinnatud ja kõrgemalt tasustatud.

Kaks näidet töökuulutustest, kus otseselt ei öelda, et otsitakse kindlast soost inimest, ent omadussõnad, visuaal ja sõnastused on selgelt soolistatud:

Üks ühiskondliku ebavõrdsuse näitaja on sooline palgalõhe: meeste ja naiste keskmise brutotunnitasu erinevus. Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega, on Eestis jätkuvalt kõige suurem sooline palgalõhe. Naiste brutotunnitasu on keskmiselt 17,7% meeste omast väiksem (Statistikaamet 2022). Kusjuures suuremat osa sellest palgalõhest ei ole suudetud selgitada teguritega nagu haridus, amet või tegevusala (Praxise 2010. aasta analüüsi järgi on lausa 85% palgalõhest selgitamata).

Palgalõhe püsib paljude stereotüüpsete, tihti teadvustamata seisukohtade ning nendest tulenevate valikute tõttu, aga ka tänu levinud eksiarvamustele, et üks inimene (või asutus) ei saa olukorda muuta.

Töö on ajaloo vältel palju muutunud. Kunagi oli enamik õpetajad ja perearstid mehed ja paljusid ameteid ei peetud üldse naistele sobilikuks. Siiamaani võib sageli kuulda argumenti, et füüsilist jõudu nõudvad ametid ei sobi naistele. Aga kas tead, kui palju füüsilist jõudu nõuab voodihaige tõstmine ja keeramine, mis on sageli naiste töö?

Kodune koorem

Hoolimata sellest, et naistel on pikaaegne kodust väljaspool töötamise ajalugu, on ajalooliselt naiste kohaks peetud kodu – laste ja loomade eest hoolitsemist. Töö on töö ka siis, kui selle eest palka ei saa. Näiteks kuuluvad siia alla erinevad koduse sfääri tööd ja vastutused, sealhulgas lähedaste (laste, põetamist vajavate lähedaste, vanemate abivajavate inimeste) eest hoolitsemine, aga ka koristamine, toidu valmistamine jne. Oluline osa kodusest koormast on ka vaimne ja emotsionaalne töö (näiteks planeerimine, meeles pidamine, info talletamine ja teadmine, olukordade ennetamine), mis võib olla sageli nähtamatu. Pere jaoks tehtavad kodutööd on sellised tööd, millest saavad kasu kõik leibkonna liikmed – see on tugistruktuur, mis teeb erialase töö või õpingud võimalikuks.

Kodutööde soolisest jagunemisest on oluline rääkida sellepärast, et tasustamata tööde olemus ja maht on soolise ebavõrdsuse märkamisel olulised.

Sooline ebavõrdsus kodus on keeruline teema, sest erinevalt töökeskkonnast on kodu privaatne koht. Privaatsfäär ei ole sellisel viisil seadustega kaitstud kui töökeskkond. Töö- ja koduelu on omavahel tihedalt seotud ja päris lahus neid vaadelda ei saa, sest kui inimese kodune koorem on väga suur, siis mõjutab see tahes-tahtmata tema tööalast jaksu ja võimekust. Kuna Eestis teeb meestega võrreldavas mahus naisi palgatööd, saab rääkida naiste topeltkoormusest või “teisest vahetusest” kodus, sest statistilised andmed näitavad, et naised panustavad kodustesse töödesse ja laste eest hoolitsemisse oluliselt rohkem aega kui mehed, ja seda ka kodudes, kus mõlemad käivad täiskohaga palgatööl.

Kuna koduseid tasustamata töid on nähtud naiste tööna, siis see väljendub ka praegusaegses tööjaotuses ja töötasudes.  Samuti on uuringutega näidatud, et ebavõrdsete võimusuhetega suhetes on lähisuhtevägivald – vägivald, mis on enamasti naiste vastu suunatud – tõenäolisem, kui neis suhetes, kus kohustused ja õigused ja võimalused on jagatud võrdselt. Lähisuhtevägivallast räägime rohkem järgmises peatükis.

Mis mõju on kodustel ja ühiskondlikel rollidel? Ühest küljest kiputaks süstemaatiliselt alahindama (ja alatasustama) rutiinseid töid, mida enamasti teevad naised. Teisest küljest on osa rolle suure ühiskondliku mõjuvõimuga – nende kaudu vormitakse poliitikat, ühiskonda ja inimeste elusid. Tähtis on rohkem väärtustada neid töid, mida enamasti teevad naised. Sama tähtis on aga ka see, et vastutavatel positsioonidel, näiteks ettevõtete nõukogudes ja juhatustes ning olulistel poliitilistel positsioonidel – riigikogus ja valitsuses – oleks rohkem naisi ja teisi alaesindatud inimesi. Sama kehtib ka kooli organisatsioonide ja üliõpilasesinduste kohta: ka neis võetakse vastu otsuseid, mis puudutavad paljusid inimesi.