Stereotüübid, sugu ja soorollid ning muud ühiskondlikud ootused

Sugu on identiteedil põhinev sotsiaalne konstruktsioon, mis näitab seda, kuidas ühiskond sind näeb ja kellena sa ise end tajud. See on ka kategooria, mille järgi inimesed on ühiskonnas jaotatud – harjumuspäraselt meesteks ja naisteks. Ka Eestis on ametlikult olemas kaks kategooriat ning üks välistab teise. On aga riike, kus on rohkem ametlikke sugusid – näiteks Indias, Nepaalis, Austraalias, Saksamaal ja Islandil on olemas kolm sugu. Bioloogiline ja identiteedil põhinev (ehk sotsiaalne) sugu langevad paljudel juhtudel kokku, aga alati ei pruugi (trans-identiteetide või intersooliste inimeste puhul).

Bioloogiliselt on sugu mitmekihiline mõiste, mis ei jaotu lihtsalt kahte erinevasse kategooriasse. Bioloogilise soo tunnusteks on välised suguelundid, sisemised suguelundid, sugukromosoomid, suguhormoonid. Need võivad omavahel kattuda (näiteks siis, kui kõik inimese sootunnused viitavad naissoole), aga võivad ka mitte kattuda (näiteks siis, kui inimese sisemised suguelundid on meessuguelundid ja välimised suguelundid on naissuguelundid). Inimese bioloogiline ja sotsiaalne sugu võivad kattuda, aga ei pruugi.

Sugu on korraga bioloogiline, ühiskondlik ja isiklik kategooria.

Olete kindlasti kuulnud väljendit “poisid jäävad poisteks” või sõna “naiselik”? Need – nagu väga paljud teised väljendid – näitavad, kuidas eri sugudele esitatakse erinevaid ootusi.

Tüdrukuid ja naisi peetakse tüüpiliselt hoolivamateks, alluvamateks ja õrnemateks kui poisse ja mehi, keda seostatakse rohkem enesekindluse, jõulisuse ja juhtimisega. See ei tähenda, et tüdrukud ei võiks olla ulakad või jõulised või poisid hoolivad, vaid seda, mida inimeselt üldiselt eeldatakse. Sellised eeldused on soolised stereotüübid, mis võivad takistada inimestel vabalt valida ametit, õppida hingelähedast eriala, valida partnereid või kujundada oma elu just endale parimal viisil. Soostereotüübid on kahjulikud kõikidele sugudele, kuna nad piiravad kõigi valikuvõimalusi.

Soolised stereotüübid on eelarvamuslikud ettekujutused, mis põhinevad sool.

Näide: soostereotüübid ümbritsevad inimesi juba väga noorest east alates. Videos on näha, kuidas soost sõltuvalt väikelastele mänguasju pakutakse:

Sugudest rääkides on räägitakse harilikult meestest ja naistest. Selline binaarne soosüsteem välistab inimesed, kelle sooidentiteet ei ole binaarne (näiteks mittebinaarsed inimesed, soovoolavad inimesed jne). Binaarsesse süsteemi mitte kuuluvate inimeste olemasolu tihti eiratakse, eitatakse või patologiseeritakse (räägitakse sellest kui häirest).

Soostereotüübid viivad seksismini. Seksism väljendab halvustavat ja stereotüüpset suhtumist sugudesse. Näiteks on seksistlik see, kui konverentsil (või grupiarutelus) antakse sõna ainult meestele või eeldatakse, et naised on teenindavas, mitte juhtivas rollis. Või see, kui naisi näidatakse reklaamides kaubana, mida mehed tarbima peaksid, ning mehi lapsevanema rollis saamatute ja rumalatena.

Seksism tähendab halvustavat ja stereotüüpset suhtumist soolisse gruppi.

Näide: Laura Bates räägib argiseksismist (video on küll aastast 2013 ja mõnes valdkonnas on ehk statistika veidi paranenud, ent annab hea ülevaate probleemide kõikjaleulatuvusesti):

Ühiskond ja kultuur esitab inimestele nii soo kui muude identiteeditahkude põhjal stereotüüpseid ootusi. Kuna inimene on sotsiaalne olend, kellele on oluline kuuluda gruppi, siis võivad sellised ootused inimesele mõjuda kogukondliku ja kultuurilise survena vastata mingitele normidele, mis tegelikult tema enda tunnete, plaanide ja isiksusega kokku ei lähe. Näiteks kuulub siia ootus, et naistele on oluline romantilise partneri leidmine, abiellumine ja järglaste saamine, samal ajal kui meeste puhul eeldatakse, et nad peavad oluliseks tööalaseid saavutusi.

Paljud stereotüüpsed ootused ja eeldused on seotud vanusega – arusaam, et vanuse kasvades on elus mingid verstapostid, milleni jõudmisel peab saavutama mingeid asju (näiteks majanduslik stabiilsus, kõrgharidus) või käituma teatavat moodi (näiteks riietuma “täiskasvanulikult”).

Stereotüüpe, mis kirjeldavad inimesi väga ühekülgselt, on ühiskonnas kõigi inimgruppide kohta. Stereotüüpsed ootused ja arvamused pole lihtsalt kellegi teise arvamus, mida saab ignoreerida, vaid tihti on neil väga reaalne ja otsene mõju inimeste elukvaliteedile ja enesehinnagule. Mõned stereotüübid on selgelt välja öeldud, mõned aga implitsiitselt kultuurile omased. Näiteid stereotüüpidest erinevate gruppide kohta:

• puuetega või paksud inimesed peaksid olema suhete otsimisel madalama standardiga (olema õnnelikud, et “keegi neid üldse tahab”);
• et mingil hetkel peab inimene vanemaks saades tahtma kolida aina suuremasse koju, väiksemasse kolimist nähakse läbikukkumisena;
• et heledanahalisest erineva nahavärviga inimene ei saa ometi olla eestlane;
• et biseksuaalsed inimesed pole lihtsalt veel suutnud “ära otsustada”

Stereotüüpsed ootused ja arvamused pole lihtsalt kellegi teise arvamus, mida saab ignoreerida, vaid tihti on neil väga reaalne ja otsene mõju inimeste elukvaliteedile ja enesehinnagule.

Stereotüüpidega on see oht, et mida rohkem neid korrata, seda rohkem nad kinnistuvad ja meie ajus “normaalsuseks” või “loomulikuks” muutuvad. See viib aga olukorrani, kus inimeste elu ja aju arengut kujundavad stereotüübid, millest kellelgi kasu pole.

Siinkohal on oluline tõdeda, et aju ülesanne ongi ümbritseva maailma kohta stereotüüpe luua, sest me vajame ühiskonnas normaalseks kulgemiseks päris palju tajutud mustreid, millest kinni haarata. Kui meil näiteks on mõne inimesega tore kogemus, siis kipume eeldama, et temale välimuselt, ühiskondlikult või identiteedilt sarnase inimesega on meil edaspidigi tore kogemus – ja vastupidi. Ehk siis, aju proovib igas hetkes luua võimalikult palju seoseid eelnevate kogemustega. Probleem tekib siis, kui eeldame, et need isetekitatud (ja eriti negatiivsed) seosed nii meie enda kui teiste kogemuses vastavad vankumatult tegelikkusele ega anna inimesele tegelikult võimalust end tervikuna esitleda.