Kehakuvand, paksufoobia

Kehakuvand on feministlik teema, sest mõjutab erinevaid sugusid väga erinevalt ning loob nii isiklikus kui professionaalses elus inimestele ebavajalikke psühholoogilisi ja sotsiaalseid takistusi.

Kehakuvand on sinu mõtted ja tunded sinu enda keha kohta, mis on kujundatud ühiskondlikke ootuste ja isiklike kogemuste põhjal. Kehakuvandi seos keha kuju endaga on pigem marginaalne. Kehakuvandi üks suur kujundaja on dieedikultuur ehk kultuur, mis võrdsustab saleduse väärtuslikkusega. Dieedikultuur tõmbab võrdusmärgi inimese kaalu, tervise, füüsilise vormi ning väärtuse vahele ning sellel võivad olla inimeste tervisele väga rängad tagajärjed.

Kehakuvandi seos reaalse kehaga on pigem marginaalne, kehakuvand on psühholoogiline ja sotsiaalne teema.

Meedias kuvatava visuaalse materjali seas – eriti reklaamides ja sotsiaalmeedia suunamudimiskultuuris – domineerivad teatud esitusviisid, mille eesmärk on müüa kättesaamatut ideaali ehk panna inimesed arvama, et sellest, kes nad juba on, ei piisa ja täiuslikuks aitab saada mõni teenus, toode, programm või kursus. Nii püüdlevad inimesed täiuslikkuse poole, mida polegi võimalik saavutada.

Kehakuvandi-uuringud näitavad, et mida lähemale keegi oma ideaalvälimusele jõuab, seda tinglikumaks ta eneseväärtus ta silmis muutub ja seda rohkem ta kardab välimuse (paratamatut) muutumist ajas.

Probleem ei seisne lihtsalt selles, et meedia ja kultuur esindavad üsna kitsast arusaama ilusast ja ihaldusväärsest. Meedia kuvatava materjaliga seostatakse ärevus- ja söömishäireid ning reklaamid taandavad indiviidid sageli objekti staatusesse.

Dieedikultuuri juurde kuulub lahutamatult selline mõiste nagu kehamassiindeks (KMI või inglise keeles BMI – body mass index). KMI näitab inimese kaalu ja pikkuse suhet ja jagab inimesed selle järgi alakaaluliseks, normaalseks, ülekaaluliseks või rasvunuks. Tegelikult ei saa ainuüksi KMI põhjal otsustada, kas inimene on terve või mitte.

Kehamassiindeksi lõi 1830ndatel Belgia matemaatik Adolphe Quetelet, kes kasutas seda statistilise vahendina, millega kogu rahvastiku kohta järeldusi teha. Ta koostas selle valgenahalise eurooplasest keskmise mehe järgi, aga kuna kehad on soospektrumi, rassilise kuuluvuse ja kultuuride üleselt erinevad, siis ei esinda see ka massi tasandil inimkonda kuidagi adekvaatselt. Quetelet ütles ka ise, et seda ei saa kasutada individuaalseks hindamiseks. Samuti ei anna see infot, kuidas rasv kehas paikneb (näiteks siseelundkonna ümber olev rasv on väga palju ohtlikum, samas kui puusade ümber olev rasvkude aga hoopis tervisele soodne).

KMI-d on ka ajalooliselt üsna meelevaldselt muudetud, näiteks 1998. aastal muudeti USAs riiklikult KMI kategooriaid selliselt, et 29 miljonit ameeriklast said üleöö ülekaaluliseks. Selle muudatusega olid seotud hulk dieeditooteid müüvaid ettevõtteid, kes said ühtlasi endale miljoneid uusi võimalikke kliente.

Üks KMI ebausaldusväärsust näitav tõsiasi on see, et KMI järgi kuuluvad “ülekaaluliste” gruppi tihti näiteks sportlased, sest lihased on rasked!

Dieedikultuuri väärtused ja hinnangud muutuvad pidevalt, ent sinu keha ei ole trend. Allpool on näha, millised olid iluideaalid erinevatel kümnenditel.

Tasub tähele panna, et kuigi need kehad on iseenesest juba erinevad, siis pole esindatud puudega inimesed, paksemad inimesed, samuti on ideaal tihti valgenahaline.

Dieedikultuur väärtustab kõhnust üle kõige, ka üle tervislikkuse.

Hea näide sellest, kuidas kehakaal (tervislikkuse asemel) on see, mida on rõhutatud ka näiteks 2015. aasta Tervisearengu Instituudi kampaania visuaalides. Kampaania taga peituv idee (tervisliku toidulaua osa võiks olla köögiviljad) on sõnumina asendunud sellega, et köögiviljad aitavad olla kõhnem. Samuti tasub tähele panna, et köögiviljadest tehtud “naised” olid küllalt seksualiseeritud.

Tervise Arengu Instituudi (TAI) 2015. aasta toitumisteemaline kampaania, milles oli tervisliku toitumise olulisus rõhutatud just paks-peenike vastanduse läbi ning mis samal ajal seksualiseeris juurviljadest naistegelasi.

Kuigi palju dieeditööstuse turundust keskendub pigem naistele, siis on ka meestele suunatud ideaale, mida nad ise kas üldse mitte või oluliselt mõjutada ei saa – näiteks pikkus, karvakasv (kiilanemine), peenise suurus, kehakuju jne.

Kuigi dieedikultuur väidab, et keskendub tervisele, siis on ajalooliselt olnud väga palju “dieedinippe”, mis on keha selgelt kahjustavad. Mõned näited allpool.

reklaam 1920-1930 aastatest, mis kutsub suitsetama, et kõhnemaks saada

reklaam, mis soovitab kõhnumiseks paelussi süüa

Dieeditööstuse suurus 2021. aastal oli ligikaudu 255 miljardit dollarit ja sellele ennustatakse olulist kasvu. Dieedikultuur toimib sellle pealt, et tekitatakse inimestes ebakindlusi ja pakutakse siis “lahendusi”. Lahendusi, mis tegelikult ei tööta, sest 97% juhtudest taastub dieediga kaotatud kaalunumber kahe aasta jooksul – ja ka äriliselt on mõistlikum teha kindlaks, et keegi oma ideaali ei saavuta, sest muidu kaotatakse klient.

Kehakuvand ei ole seotud ainult kaaluga, vaid kõigi välimuslike ja tihti ka sisemiste keha aspektidega. Näiteks võib negatiivne kehakuvand olla seotud näiteks täiesti normaalsete ja loomulike kehaliste muudatustega nagu kortsude või tselluliidi teke või isegi kehakarvade kasvamine. Kortsud ja karvad on eriti stigmatiseeritud naiste puhul, kellele on suunatud näiteks valdav osa kortsuvastaste toodete reklaame.

Naiste kehakarvad on nii stigmatiseeritud, et isegi raseerimisvahendite reklaamides on jalad enne raseerimist täiesti karvutud.

Dieedikultuurile väga omane nähtus on paksufoobia, mis on süsteemne ja inimestele negatiivsete tagajärgedega. Oluline on mainida, et Harvardi ülikooli uuring näitas, et kuigi teised kallutatused (näiteks nahavärvi ja seksuaalse sättumusega) seotud seisukohad liikusid paremuse poole, siis kaalustigma läks selle perioodiga hullemaks. 2024. aasta alguses välja tulnud pea 400 000 osalejaga uuringust selgub, et näiteks kui rääkida KMI järgi “rasvunud” inimeste eluea ja tervise mõjutajatest, siis elustiili ja toitumisvalikutest olid tunduvalt olulisemad tegurid näiteks sotsiaalne isolatsioon, madal haridustase, materiaalne ilmajäetus, depressioon, ärevus. Teisisõnu, paksu inimese tervislik seisund paraneb ka siis, kui paranevad mitmed sotsiaalsed tegurid, millest mitmed on paksufoobida ja kaalustigmaga seotud.

Ühiskonnas valitseb  arusaam, justkui saaks inimene ennast “kätte võtta” ja kaalu langetada, kuigi reaalsuses on inimesele (kättesaavad) valikud vaid väike osa tema kehakaalust. Seda mõjutab hoopis rohkem näiteks geneetika, keskkond, majanduslik seis, aga ka väga palju teisi tegureid. Vaata allolevalt jooniselt või uuri täpsemalt!

Kaalustigma vähendab inimeste võimalusi nii tööturul kui laiemalt ühiskonnas kaasa rääkida. Ühiskonnas on juurdunud mitmeid valearusaamu ja stereotüüpe, mis on toonud kaasa näiteks selle, et naiste puhul on seos palganumbri ja kaalu vahel – 10% kehakaalu tõusu toob kaasa 6% palga langust (meeste puhul sama seost ei täheldata), mis siis, et tegelikkuses on ju vähetõenäoline, et inimeste tööalased oskused ja teadmised kehakuju muutudes vähenevad.

Kaalustigma vähendab ka inimeste võimalust meditsiinilist abi saada (näiteks viljatusravi on paljudes riikides seotud kehamassiindeksiga), samuti kirjeldavad paljud paksud inimesed, et nende haigusesümptomitele ei pöörata tähelepanu enne, kui nad kaalus alla võtavad, mistõttu paksude inimeste puhul võivad diagnoosid ja seega ka ravi hilineda.

Ühiskondlik paksufoobia avaldub näiteks ka selles, et paksud inimesed ei saa tavapoest endale riideid osta või peavad endale lennukis mitu kohta ostma või ei tea, kas nad mahuvad teatris/kontserdil istuma.