Keel, kultuur, meedia

Tänavaruumis, teatris-kinos, teleris, arvutimängudes või sotsiaalmeedias näidatakse meile pidevalt inimesi. Visuaalse materjali kaudu kinnitatakse meile ikka ja jälle, kuidas mehed ja naised patriarhaalse maailmakorralduse kohaselt välja näevad ja kuidas käituvad. Paljud vähemusgrupid on kultuuris ja meedias teravalt puudu. Isegi kui nad on esindatud, siis reeglina väga piiratud ja stereotüüpsetes rollides. Kui vaatame näiteks Eesti meediat, siis praktiliselt nähtamatud on mittebinaarsed inimesed ja transinimesed. Puudega inimesi näidatakse üldiselt nende puudekeskselt ning jäetakse kõrvale nende inimlikkus, nende agentsus, nende ambitsioonid – keskendutakse ainult puudele.

Meedias ja kultuuris näidatav materjal on oluline, kuna sellel on märkimisväärne mõju inimeste arusaamadele ning see jõuab väga suure publikuni. Kultuur ja meedia oma kõigis vormides – film, televisioon, kunst, arvutimängud, uudised, reklaam ja sotsiaalmeedia mängivad ühiskonna kujundamisel olulist rolli. Kultuuri ja iseäranis reklaami kaudu saame me pidevalt sõnumeid selle kohta, mida peetakse sobivaks või isegi ideaalseks käitumiseks ja välimuseks.

Need sõnumid on sugude kaupa väga erinevad. Keda mille eest kiidetakse, keda naeruvääristatakse, mida peetakse atraktiivseks, mida ebameeldivaks? Kes on tavaliselt peategelased ja kes kõrvaltegelased? Keda me üldse ei näe? Meedial on suur roll meie arvamuste, arusaamade ja sellest tulenevalt ka meie tegevuste kujundamisel. Ajalooliselt on hoiakute kujundamist vedanud eelkõige suured meediaettevõtted või ringhäälingud, kuid tänapäevase sotsiaalmeedia kaudu saab kaasa rääkida tunduvalt rohkem inimesi. Sellegipoolest ei tasu unustada, et ka sotsiaalmeediat suunavad algoritmid, mis alluvad kellegi (äri)huvidele ega anna kõigile sama stardipositsiooni.

Meedias ja mujal saavad stereotüüpsed väljaütlemised teinekord võrdsemale suhtumisele suunavat kriitikat. Kriitika omaks võtmise asemel järgneb tihti hoopis vasturünnak ning asutakse kas probleemi pisendama (“see on ainult üks sõna!”) või kriitiku isikut ja kõneviisi ründama. Viimast nimetatakse inglise keeles tone policing, eesti keeles sellele veel üldmõistetavat vastet pole – kasutatakse näiteks toonilihvimine, toonipolitsei või vormipolitsei. Toonilihvimine tähendab, et rünnatakse ütleja kriitika vormi või viisi eesmärgiga, et ei peaks kriitika sisuga tegelema.

Toonilihvimine tähendab, et rünnatakse ütlemise vormi või viisi selleks, et ütlemise sisult tähelepanu eemale saada.

Vormi ründamine juhib tegelikult probleemilt tähelepanu kõrvale selle inimese käitumisele, kes probleemile osutada üritab. Teisisõnu – see on vaigistamistaktika. Toonilihvimine võib tuleneda ka sellest, et inimene saab aru küll, et on mingi ühiskondlik probleem, ent tema enda positsioon pole sellest näiliselt ohustatud ning tal on vaja vabandust, miks probleemiga mitte tegeleda. Arusaam, et “nii küll seda lahendama ei peaks” annab justkui võimaluse ja vabanduse tegevusetuks jääda. Seega siit väike soovitus – kui keegi kritiseerib mingi probleemi tõstatamise/lahendamise viise, siis tasub küsida, kuidas kritiseerija seda ise teeb. Reeglina järgneb sellele küsimusele vaikus.

Meedias on erinevate inimgruppide puhul väga levinud objektistav kujutamine. Objektistamine on nähtus, mille käigus võetakse inimeselt ära tema individuaalsus ja teda nähakse üheplaanilisena: asjana, näiteks välimusena või kehana, mitte inimesena, kelle arvamus on oluline. Samuti on objektistamisele omane inimese autonoomsuse ja otsustusvõime eiramine, seda võib täheldada näiteks puudega inimeste kohta käiva meediakajastuse puhul.

Ettevõtte Burger King reklaam. Kuigi firma tõrjub seksismi süüdistusi väites, et reklaami tuleb sõna-sõnaliselt lugeda, siis on sõnal “pihv” meie kultuuris siiski selgelt kahemõtteline tähendus, millest üks viitab noorele naisterahvale. Kultuurilist tausta tundes on selge, et reklaamiga on seda kahemõttelisust ära kasutatud. Kui see nii poleks, kaoks reklaamist igasugune loogika.

Pakendikeskuse reklaam, mis kutsus ostma joogikõrsi. Reklaam objektistab pildil olevat naisterahvast, tehes tema välimuse “kunstlikkuse” üle nalja. Samal ajal ühiskond eeldab, et naine peab “enda eest hoolitsema”, seega on tegu võimatu olukorraga – kui naised enda välimusele panevad rõhku, siis neid alandatakse, kui ei pane, siis neid hurjutatakse, et “nad on end käest lasknud”. Samad standardid meestele reeglina ei kehti.

Õnneks on tänaseks ka reklaame, kes on loobunud naiste objektistamisest:

Suurbritannia filmiuurija Laura Mulvey võttis 1970ndatel aastatel kasutusele termini “mehe pilk” (ingl male gaze), mis viitab sellele, et filmikunstis on naisi harilikult näidatud viisil, mis on mõeldud eelkõige rahuldama heteroseksuaalsete meeste vajadusi ja naisi peetakse tavaliselt selle pilgu passiivseks vastuvõtjaks: naiste eesmärk on meestele meeldida. Mehe pilk on filmikunstis ülekaalukas, kuna ülekaalukalt palju režissööre on meessoost (USAs 84,9%). See on murettekitav, kuna filmid mõjutavad ühiskonda ja seetõttu on oluline, kes jutustatud lood valib ja nende kujutamist juhib.

Näide:

Vaata meediakriitik Anita Sarkeesiani veebisarja “Tropes vs Women in Video Games” osa, mis räägib “mehe pilgust” arvutimängudes

Bechdeli test

Bechdeli test juhib tähelepanu asjaolule, et naised on filmikunstis sageli kitsalt esindatud, eriti mis puudutab laiatarbefilme, n-ö Hollywoodi toodangut. Bechdeli test koosneb kolmest küsimusest, mida filmide vaadates esitada.

1. Kas filmis on vähemalt kaks naist (ja neil on nimi)?
2. Kas need naised räägivad omavahel?
3. Kas nad räägivad millestki muust ka kui meestest?

Esimene küsimus aitab mõelda, kas naistel on filmis oluline roll. Teise ja kolmanda küsimuse eesmärk on mõista naistevahelisi vestlusi ja suhteid.

Koomiksikunstnik Allison Bechdel lõi testi, kuna märkas, et üllatavalt palju filme ei vasta nendele lihtsatele kriteeriumitele. Testi eesmärk on näidata, et naisi ignoreeritakse filmimaailmas süsteemselt ja paljudes filmides on naiste roll üsna piiratud.

Õnneks on praegusajal üha rohkem teoseid, mis kujutavad naiste elusid rikkalikumalt, ning materjali, kus soostereotüüpe ja matšokultuuri naeruvääristatakse. Aga ka selliste filmide puhul on test kasulik, et põhjalikumalt mõelda naiste (ja teiste ajalooliselt marginaliseeritud gruppide) nähtavuse ja rollide üle. Samuti tasub mõelda filmide populaarsusele. Kui palju nn kassahitte läbib testi?

Näide: Iga stseen Sõrmuste Isanda filmide triloogiast, kust kaks naistegelast omavahel suhtlevad. (Siin saab väita, et film põhineb raamatul, mis on küllalt ammu kirjutatud ning siis olidki ühiskondlikud normid teistsugused. Ent tasub korraks mõelda sellele, et meestekesksus on nii normaliseeritud, et suur osa inimesi isegi ei märka seda, et naistevaheline dialoog on filmidest täiesti puudu.

@schris89 Every scene in LOTR where 2 female characters interact #fyp #comedy #lordoftherings #lotr ♬ original sound – Schris89

Üha enam mõjutab ja kujundab meie meedia- ja kultuuriruumi ka tehisintellektil põhinevad algoritmid. Kuigi inimestele tihti näib, et selliselt saadud soovitused ja info on kuidagi neutraalsem, kui seda oleks inimeste teadlike otsustena sündinu, siis paraku ei ole ka tehisintellekt kallutatustest vaba. Vastupidi, tehisintellektil on oma mastaapsuses võime ebavõrdsusega seotud probleeme mitte ainult alal hoida, vaid ka võimendada. Tänaseks on tehtud palju teadusuuringuid, mis näitavad erinevate platvormide (Google, Youtube, Instagram, TikTok) rassistlikke, seksistlikke ja teisi vähemusi diskrimineerivaid kallutatusi. Selle seisukoha katsetamiseks võib kasutada erinevaid veebis leiduvaid tööriistu – näiteks paluda mõnel tehisintellektil põhineval süsteemil toota pilt mõne suurettevõtte juhist. Mitu naisterahvast tehisintellekt toodab? Mitu mitte valgenahalist inimest? Või proovida Google Translate’iga tõlkida soolistatud keeltesse (näiteks inglise, portugali, hispaania, ukraina vms) näiteks lauseid “tema on arst” või “tema on ilus” ning vaadata, millise soo tõlge automaatselt “temale” omistab.