Feminismi üks keskseid teemasid on sooline ebavõrdsus, mis puudutab maailmas ebaproportsionaalselt palju naisi ja tüdrukuid. Näiteks kannatavad nad rohkem lähisuhte- ja seksuaalse vägivalla all, saavad meestest (ka samaväärse hariduse puhul) madalamat palka, ei saa meestega võrreldes samaväärseid tervishoiuteenuseid, naised on poliitilistes otsustuskogudes alaesindatud, mistõttu on feministide tegevus suunatud suuresti naiste õigustele. Küll aga ei tähenda naiste õiguste eest seismine sugude vastandamist – võrdsem ja õiglasem ühiskond on kasulik kõigile. Feministid peavad näiteks oluliseks meeste vaimse tervise parendamiset ja on võidelnud ka meeste õiguste eest olla lastega kodus.
Lisaks soolisele võrdsusele mõjutavad inimese ebavõrdsuse kogemust ka rahvus, sotsiaalmajanduslik staatus, vanus, puudestaatus, seksuaalne sättumus, sooline identiteet, kehakuju, nahavärv jms. Erinevad kattuvad identiteeditahud võivad süsteemseid ebaõiglusi võimendada, mistõttu on oluline ebavõrdsuse küsimustele läheneda intersektsionaalsest perspektiivist.
